Vussvillem's Weblog

Kell hakkab saama 6 hommikul. Linn on mattunud pimedusse.

“Lõhnab nagu Tetley roheline tee.”
“Eiei, see on mingi suvaline roheline tee…”

Meenub paberist pakk kapis. Pingutan. Jah. Selline roheline. Midagi sinist oli kah. Äkki kaob kapp vaimusilmast ära ja asendub Ümera Comarketiga. Huvitav, miks? Punnitan pildi natuke teravamaks. Comarketi ülemine riiul. Sellesama pakiga. On see võimalik?! Ainult lõhna järgi?!

“Ääh, on jah Tetley roheline tee*.”

—————————————————-
* Püsikliendid teavad peast, et Ümera Comarketis müüakse ainult ühe rohelise tee puru.

Teiste pärast muretsemine on meie perekonna traditsioon, mida ma ka aeg-ajalt harrastan. Hiljaaegu olin ühikas. Tegelesin ihu harimisega. Ronisin parasjagu märja ja auravana duši alt välja ja hakkasin ennast mõnuga vastu rätikut nühkima, kui kuulsin ühtäkki Urmas Alenderi lugu Üksikutele. Kes ei tea, siis tegemist on ilusa aga väga-väga kurva looga. Peale minu oli kodus vaid kõrvaltoa Uus Poiss, kes eelistab rääkimisele vaikimist. Noh, tõe huvides, rääkinud pole ta selle paari aasta jooksul, mil ta meie boksis elab. Temast võib ses mõttes isegi aru saada, sellisesse boksi sattumine pidi olema suur trauma ja päevast-päeva meiega külg-külje kõrval elamine võtaks nii mõnelgi mitte ainult isu rääkida vaid ka isu elada. Või, teistmoodi öeldes, elu boksis 421 ei ole meelakkumine, kuigi lakkumist tuleb tihti ette. Igatahes, kuulasin seda lugu ja hakkasin Uue Poisi pärast muretsema. Et kuulab teine nii kurba lugu ja rääkida ka kellegagi ei ole võimalik. Kujutasin juba üsna elavalt ette, kui suur koorem tal kanda võib olla ja millistes piinades ta vaevleb. Olin tõesti nii haaratud, et olin valmis enese ohvriks tooma ja boksi koristama hakkama, et tal vähegi parem hakkaks. Siis aga meenus, et olin ise enne duši alla minekut pannud juutuubis mängima mängunimekirja, kuhu kuulus seesama lugu…

Ühikaelu on suure miljööväärtusega. Elu on seiklus, isegi siis, kui sa magad. Näiteks selgus hommikul ärgates, et meie kahetaktilise isepõlemismootoriga külmkapis on mu premium-tüüpi õlu Premium asendunud bock-tüüpi õllega Bock. Vähemasti jäi pruulikoda samaks, ohkasin, ja kehitasin õlgu. Ronisin siis enne kukke (eiei, mitte Taavet Kukk, ühtki kukke ei ela meie boksis, tegemist on kõnekujundiga) ja koitu (jajah, Toome ja Raudsepp, ole vait, ja loe edasi) duši alla, ja selgus, et keegi oli dušikardina puu peal rippes kättekõverdusi teinud (lõuga tõmmanud, idikas), sest puu oli veel vaevu seina küljes kinni. Hiljem, kui WC-sse pugesin, tilkus mulle laest mingit vedelikku pähe. Olen julge poiss maapiirkonnast aga maitsta seda siiski ei julenud, selgitamaks, mis kokteiliga tegu. Toas tagasi olles hoiatasin oma elukaaslast (tead ju küll, see ennasttäis imbetsill Põhja-Eesti kalurikülast) WC suurenenud õhuniiskuse eest. “Mis sest vetsust küll saab?” oli üllatavalt kaine nägu täis nõutust. “Mis sest ikka saama peab,” olin vanem ja kogenum, “siis, kui see vesi hakkab juba meie all elavatele vetsu tilkuma, küll need siis majajuhatajale kaebama lähevad.”

Juba mõned aastad on mul selline vihkamise-armastuse suhe ühe õiega. Mina heidan talle ette bürokraatlikust, jaburat mitteintuitiivset raami ja kasinat küpsust. Tema heidab mulle ilmselt ette progressile jalgu jäämist ja tagurlust. Hiljaaegu läksid meie suhted eriti imelikuks. Tema alustas. Õppeinfosüsteem saatis mulle kirja, et kuule, klemm, meil vabanesid kohad ainetele. Kuna Sina, Vuss, oled järjekorras, siis registreeru või kao kus kurat. Kuna ma kogu oma parima teadmise juures ei olnud ühelegi ainele järjekorda võtnud, siis tärkas uudishimu, et mida mulle pakutakse. Tõesti-tõesti, pean suure kummarduse tegema, ained, mida mulle kandikul serveeriti, olid mitmekesised ja apetiitsed. Sellised, millistele võiks minusugune registreeruda küll. Menüü ise oli siis järgmine:

SOPH.00.263 Kliiniline neuropsühholoogia (3EAP);
ARFR.02.036 Muusika, aju ja emotsioonid (2EAP);
ARKA.01.045 Elektrokardiograafia (2 EAP);
OIAO.03.020 Kriminalistikatehnika (3 EAP).

ÕISi sisenedes selgus, et ma pole siiski neile ainetele reganud. Tubli ÕIS, 1:0, sinu kasuks.

Õhtu möödub lolluste tegemise tähe all. Kangutan öösel luugid lahti, leian taevast hunniku tähti. Ajan end püsti ja lülin teleka sisse, leian hunniku filmitähti. Otsin rahakotti. Tõmban sahtli lahti, leian paberi pealt hunniku tähti. Rahakoti vahelt leian rahatähti. Tedretähtedega kaetud nägu naeratab hüvastijätuks täites mu tahtmisega tähed taevast alla tuua. Kakerdan toast välja, leian end Tartust, Tähtvere tänavalt. Ületan tee napilt auto eest kõrvale põigates, tänan oma õnnetähte. Jõuan kesklinna, mõtlen natuke ja tean mida teha. Ostan bussipileti Tallinna, et sõita 7000 elanikuga Tabasallu. Miks? Elementaarne, Watson, vastust otsi Harku valla vapilt. Tähed, mu sõbrad, on kommunikatsioon, taevaavarus ja tulevikupüüdlused. Nende vahel me siis navigeerime, nende najal me orienteerume, viska parem ära oma jõuludeks ostetud GPS.

Lugesin hiljaaegu artiklit inimesest. Mitte ühestki konkreetsest, vaid inimesest üldiselt. Mitte elukakskendneli teadusrubriigist, vaid päris ajakirjast. Oma suureks üllatuseks avastasin, et antropoloogid tegelevad juba mõnda aega millegi veidraga. Keegi napakas on pähe võtnud, et korraarmastus on midagi tänapäevasele inimesele omast. Veelgi enam, tal on õnnestunud ka teisi haritud inimesi eksiteele viia oma väärteooriaga.

Esimese ehmatusega mõtlesin, et olen oma arengus veel rohkem tagasi langenud, kui inimese ja neandertaallase eellased, sest juba nemad armastasid korda. Taoline võimalus muidugi jääb, aga vähemasti esialgu puuduvad päris ümberlükkamatud tõendid. Asjatundlikud kommentaarid artikli lõpus rahustasid mind veelgi – tundub, et loodust dikteerib ikka vajadus endale terava nurgaga kivi mitte kannikasse istuda või vältida mägrarupskeid järades silmisse tükkivat suitsu. Selleks ei pea aga sugugi koristama vaid toimetama seal, kus mugavam on, nii kuidas mugavam on.

Seega, korda armastavad pärdiku sugulased, võtke teadmiseks, Vuss on hoopis tänapäeva elukaugest sotsiaalsete normide kammitsetud valehäbiga inimesest palju looduslikum, loomulikum, loogilisem olevus – homme supérieur, Übermensch. Kasutades Nietzche sõnu, selguse mõttes siinkohal küll eesti keelde tõlgituna, Vuss on vaheaste, “sild”, looma ja üliinimese vahel.

mugav, kas pole?

“Mis Su nimi on?”
“Kiisu.”
“Ei, aga tegelikult?”
“Kiisu ongi mu nimi.”
Õige jah, Vussi nimi on ka Vuss, mõtles Vuss.

Skeptilise loomuga lugejatele olgu alustuseks mainitud, on teaduslikult tõestatud – inimesed kipuvad arvama, et neile reklaam üldse ei mõju: “Teistele küll, aga mitte mulle!” Jaah, muidugi. Kuulasin siin ükspäev raadiot. Nagu ikka jaanuaris, oli eeter täis uue aasta sündroomi, õhkamist: mida küll alanud 365,25 päeva endaga tuua võiksid? Eestlastele viimasel ajal eriti iseloomulikul kombel õilmitses esoteerika. Kõige krooniks, kirsina tordil, oli jõuline nõrkus-tugevuseks-tähelepanu-mujale turundusnipp, mis mu tähelepanu pälvis. Raadioeeter pasandas midagi stiilis: “Telli endale Igor Mangi 2010 aasta horoskoop. Sest tähed ei valeta!!!” “Tähed tõesti ei valeta,” nõustus Vuss endale habemesse muiates.